-Patrick
______________________________________________
Uuest aastast uue hooga! Loodan, et puhkus oli kõigi jaoks meeldiv ja aastavahetus meeleolukas..
Infoks, et sellest veerandist liitub Liina Hints Pressitiimiga ametlikult ja hakkab osaliselt üleval pidama kooliblogi ja ka Omaloomingu osa, sest ma olen ise vana ja väsinud ning keskenduks alanud elu viimasel kooliveerandil rohkem õpingumuredele. (Ma ei kao siiski kuskile)
Merilin saatis mulle vaheajal järgmise osa oma loost ning korvamaks "pikka pausi", nagu ta ise ütleb, siis nüüdne osa on palju pikem! Nautige :)
Unustuste lood
Telefon helises ja Martin teadis juba enne vastamist,
kes helistab. Ta oli seda oodanud, ta olid teadnud, et naine ta üles otsib,
kuid ometigi oli see oodatust kolm päeva kauem võtnud. Kui aus olla, oli Martin
juba täitsa närvis, küsides endalt, kas ta ehk ei olnud iseenda võimeid ning
eelkõige naist ülehinnanud, kuid nüüd õnnitles ta ennast mõttes õige otsuse
eest.
„Martin kuuleb,“ lausus mees, varjates hääles hoolikalt
seda naeratust, mis ta huulil tantsiskles. Kõik läks nii, nagu tal vaja oli.
Hetkeks kostis teiselt poolt toru vaid vaikus, nagu ei
oleks helistaja kindel, kas usaldada oma häält või kas kõnele vastaja on ikka
see, kellega ta rääkida tahab.
„Teil jäi loo lõpp rääkimata.“
„Te tahate seda kuulda?“
Maria vaikis hetke, nagu ei oleks ta ikka veel kindel.
Siis aga tajus Martin mingit muutust, mis pidi olema seda suurem, et seda oli
võimalik tajuda isegi läbi telefoni.
„Ma ootan teid täna õhtul enda juurde. Aadressi te juba
ilmselgelt teate.“
„Kokku lepitud. Te ei kahetse.“
„Selles ma ei kahtlegi.“
Martin tahtis veel midagi öelda, lihtsalt veel üks kord
kinnitada, et naine tegi ikkagi õige valiku, kuid juba oli kõne katkestatud ja
ainus, millele mees vastata oleks võinud, oli piiksuv toon. Sellest hoolimata
seisis ta nii mõnegi minuti liikumatult paigal, nagu oleks aeg ta ära unustanud
ning tema juures seetõttu seisma jäänud. Mehe pilk oli liikumatu ning kauge,
nii tume ja lugematu, et oli võimatu öelda, mis tema mõtted oli nii haaranud.
Ainus, mis andis kummalise vihje tema mõtete kohta, oli üks fraas, lause, mis
üle ta huulte lipsas ja mida ka mitte keegi ei oleks võinud mõista:
„Luisa, ma ju lubasin sulle.“
Selle nime, nende sõnadega, ta võpatas ning ärkas
justkui pikast unest. Seejärel vaatas ta kella, veendumaks, et möödunud on
tõesti vaid mõned minutut, mitte tunnid või päevad. Ajataju polnud kunagi ta
suurim pluss olnud.
Oleks võinud arvata, et nüüd kui kohtumine kokku oli
lepitud, oli Martinil teine tunne ukse taga seista, kuid tegelikult ei olnud.
Ta ei olnud eelmine kord kartnud, ammugi ei kartnud ta siis nüüd. Ta oli
täpselt sama enesekindel, kuna ta teadis, et teda kuulatakse, ükskõik siis kas
hea meelega või vastu tahtmist. Samuti kõlasid tema koputused samuti kui neli
päeva tagasi: kolm kiiret koputust järjest. Nagu eelminegi kord, nii ka nüüd ei
tulnud kohe vastust, mis tõttu Martin midagi enda ette pomises ning uuesti
koputas.
Lõpuks siis kostus võtmete kilinat ning Maria avas
ukse. Ta vaatas hetke pahuralt Martinit ning lausus siis:
„Te ei tunne ka üldse aega. Ma ütlesin, et õhtul. Teie
ilmute kell neli päeval.“
„Ma mõtlesin, et see ei ole nii tähtis,“ vastas Martin
natuke segaduses olles.
„Kui see ei oleks tähtis olnud, oleksin öelnud, et
tulge ajal, mis teile sobib. Aga ma ei öelnud nii.“
Martin pidi tõdema, et naisel oli õigus ning kuna ta
midagi vastata ei osanud, naeratas ta talle lihtsalt, lootes, et see parandab
tema eksimust.
„Kas te tulete sisse või jäetegi sinna? Ma võin teid
ukse taha ka jätta, kui väga soovite.“
„Vabandust, muidugi.“ Martin nagu ärkas oma
kohmetusest. Ta astus majja sisse, kuuldes, kuidas uks tema selja taga kiiruga
kinni tõmmati, nagu kardetaks veelgi mõne võõra sissetungimist.
Nagu eelminegi kord, läksid nad mööda koridori
elutuppa, kus nad istusid täpselt samadele kohtadele, nagu nad polekski
vahepeal ära käinud. Siiski tajus Martin midagi, mis oli teisiti ja see ajas
teda segadusse. Kas midagi oli muutunud tema võõrustajas? Mees uuris hoolikalt
Maria ilmet, kuid seal ei olnud palju uut. Ehk oli siis toas midagi teisiti?
Kuid ka tuba oli muutumatu, nagu poleks keegi seal vahepeal elanudki, nagu nad
oleksid ühelt pikalt reisilt tagasi tulnud ning avastasid omaenese kodu uuesti,
kuna pilk ei olnud sellega enam igapäevaselt harjunud. Või siiski...
jahmatusega märkas Martin muutuse allikat, seda, mis muutis kõike, mida ta enda
ümber nägi.
Toas oli valgust, kardinad olid eest tõmmatud ning
valguskiired võitlesid nüüd tolmu ja pimedusega, mis ennast veel viimases hädas
kuskile peita üritas, kuna tema võim oli ühtäkki murtud. See oli kummaline,
millise pildi võis luua valgus. See võis rõõmu muuta kurbuseks, õnnetuse
õnneks, mis aga kõige tähtsam, ebameeldiva meeldivaks. Muidugi võis kogu
protsess ka vastupidine olla, kuid tegelikult ei olnud sellel ju vahet, kuna
tähtis oli vaid mõista, kui palju võimu võib olla ühel väikesel valguskiirel,
mis tuppa on lastud.
Martin ootas, et oma jutuga alustada, jätkata sealt,
kus see eelmine kord pooleli jäi, kuid ta kõhkles, oodates, et naine ta vastas
talle rääkimiseks loa annab. Kuid Maria vaikis, nagu võtaks vastu mingit
kummalis otsust. Siis, ilma, et oleks märki olnud tema mõtiskluste lõppemisest,
pööras ta oma silmad külalisele ning lausus:
„Enne, kui me jätkame, ma pean teada saama, kas see on
tema, minu Luisa, kellest te räägite.
Kui pole, ei ole mõtet seda kõike jätkata.“
„Kuid,“ alustas Martin, kummardudes ettepoole, valmis
naisele seletama, kuidas mitte mingit eksimisvõimalust ei saa olla ja seda veel
sellise innuga, nagu sõltuks kogu tema elu sellest. Kuid Maria vibutas sõrmega
ta vaikima.
„Ma tean, mis sa mulle öelda tahad. Seda pole vaja.“
Maria kummardus laua kohale, mis tema ja Martini vahel
oli ning võttis sealt pildiraami, mis oli tagurpidi pööratud ja mida Martin
enne polnud isegi märganud. Maria käed värisesid, kui ta pildiraami enda kätte
võttis. Hetke ta ootas, pööras pildi siis enda poole, seda vaadates. Sel hetkel
muutusid naise silmad hellaks ja armastavaks, nagu keegi oleks kardina eest
tõmmanud ning näidanud nende tegelikku olemust. Siis pööras Maria pildi Martini
poole ja küsis otsekoheselt:
„Kas see on tema?“
Martin vaatas jahmunult pilti kaunist blondist neiust,
kes istub suvetoolis keset rohelust, päikesekiired ta ümber tantsimas,
peegeldudes lehtedelt ning õhust, tema põskedelt ja silmadelt, juustelt, jättes
mulje, nagu teda ümbritseks jumalik sära, nagu ta oleks ebamaine. Ta süles
lebasid roosid, tumeroosad ja veripunased, ja neid oli palju. Naise käed olid
nende ümber põimunud, nagu ta embaks neid, nagu suruks ta neid oma rinnale.
Mõningad roosidest jäid varju alla, mida heitis punutud kübar, kuldne nagu ta
juuksedki ning särav nagu ta naeratus, mis sellele fotole igaveseks vangistatud
oli.
Martin oli sõnatu, ta tundis, kuidas miski ta kõri
pigistas, et välistada igasugune pääsetee sõnadele, mis mehe sees olid, mis ta
mõtetes keerlesid, kuid mis olid liiga keerulised, et neile tegelik vorm anda.
„Kas see on Luisa?“ päris Maria, kibeledes vastuse
järgi, suutmata enam seda ootust taluda. Ta isegi ei teadnud, kas ta tahab
jaatavat või eitavat vastust. Jaatav oleks ehk toonud lahenduse kogu sellele kummalisele
loole. Muidugi mitte kohe, kuid siiski, tulevikus. See tähendaks aga ka seda,
et tuleks lootus, tuleksid mälestused, tuleks rõõm, ja koos sellega valu. Ja
kui need lootused puruneksid, ei oskaks ta enam edasi minna. Ei oskaks ta enam
ennast kaitsta, ennast peita maailma eest. Eitav vastus oleks aga kergendus ja
pettumus samal ajal, kuna hoolimata võimalusest uuesti oma urgu peituda, pidi
ta endale juba tunnistama, et lootus oli juba saabunud ja märkamatult ennast
tema südamesse põiminud.
Martin kogus ennast veel hetke, noogutas siis, tuues
kuuldavale pooleldi sureva „ja“. Samal ajal käis ta mõtetest läbi küsimus,
kuidas, millise häälega ta nüüd veel kõike rääkima hakkab. Kust ta selle jõu
võtab, kui ta alles nüüd nagu ärkas ja aru sai, kui lähedal on ta sellele,
mille pärast ta siia tuli.
Maria noogutas, silmitsedes meest nii, nagu näeks teda esimest
korda. Ta pidi tunnistama, et mees on tõenäoliselt üks kenamaid, keda tal oma
elu jooksul oli õnnestunud kohata ja tema ei nimetanud kedagi nii lihtsalt ilusaks.
Mehel oli kena näokuju, natuke kahvatu ilme, aga see ei häirinud väga. Tema
tumedad juuksed, veidi pikemad, kui tänapäeva noormehed armastavad, tekitas
mulje, et ta on tulnud kuskilt 19. sajandist. Silmad olid tal ka tumedad, kuid
mitte salapärased, vaid sõbralikud ja avalad, tumesinised, nagu naine lõpuks
otsustas.
Pikk oli ta ka ja tema hoiakus oli midagi, mis tegi ta
meeldivaks. Selles oli eneseteadvust ja kasvatust, mingit arusaamatut ilu, mida
me tajume, aga ei suuda otseselt näha. Kummalisel kombel kiitis Maria kõik
selle õigeks ja vastumeelsus mehe vastu kadus veidike. Vähemalt niipaljuks, et
anda talle luba rääkimiseks.
Martin hingas sügavalt sisse, tuletades endale meelde,
mida ta oli juba rääkinud ja mis veel rääkimist ootas.
„Järgmisel õhtul leidsin ennast juba kell kuus pargis
uitamas. Kummaline oli see, kuidas ma ei olnud suutnud aega viita, kuna ma
oleksin võinud vanduda, et kell käis aeglasemalt kui muidu ja kui parasjagu
kella poole ei vaadanud, ei käinud see kas üldse või keris minuteid tagasi.
Lootsin mingil määral, et ka minu oodatud kaaslane on nõnda ootusärev ja ehk
tuleb varem kohale, kuid kahjuks oli park peaaegu et inimtühi. Nägin eemal küll
inimesi kõndimas ja lapsi palli möngimas, kuid nad olid pigem varjud kaugel
eemal, kes ei puutunud minusse ja kes ka minu vastu vähimatki huvi ei tundnud.
Istusin pingile ja ootasin, lugedes luiki tiigil, puid
pargis, unustades arvu, palju oli eelmisi loendatavaid ja lugedes uuesti.
Üritasin ajale mitte mõelda ja kui see hästi ei tahtnud õnnestuda, sundisin
ennast muule mõtlema.
Kell seitse ta tuli. Nii vaikselt, et ma ei olnud tema
lähenemist kuulnudki. Üks hetk oli ta minu juurde jõudnud, minu kõrvale istunud
ja jälgis mind, nagu suudaks lugeda iga minu mõtisklust.
„Ma ütlesin, et tulen kell seitse. Selleks ei olnud
vaja nii vara kohale tulla.“
Võpatasin, pöörasin pilgu naisele ja naeratasin esimese
asjana.
„Kust sa tead, et ma nii vara kohale tulin.“
Luisa naeratas kavalalt vastu.
„Su ilme räägib seda.“
„Äkki ma olen nii hea näitleja ja sa näed seda, mida ma
tahan, et sa näeksid?“
„Jäta. Nüüd räägib su ilme, et see on ilmselge vale.
Pole mõtet minuga vaielda.“
Ohkasin ja alistusin. Polnud tõesti mõtet temaga
vaielda. Selle asemel muutsin jututeemat.
„Ma ei kuulnud, et sa tulid.“
„Sa olid nii endasse süüvinud. Millest sa küll
mõtlesid.“
Vaatasin tema poole, et näha, kas see oli küsimus,
millele oodati vastust või niisama lausekõlks, mille ta kogemata juurde
puistas. Nägin tema silmis mingit ootust, tegelikku küsimust, mida ta ei
esitanud, kuid millele ta ometigi lootis vastust leida.
„Tiigil olevate luikede arvule.“
„Ja veel?“ See küsimus ei kadunud Luisa silmist.
Pöörasin pilgu ära ja põrnitsesin tolmust teed oma nina all.
„Kui palju puid siin pargis on. Põhinedes sellele
numbrile, mille ma viitsisin kokku lugeda.“
Luisa vaikis hetke. Ta polnud minult pilku pööranud
ning vaikuse venides pöörasin pilgu talle. Vaatasime hetke üksteisele otsa,
siis langetas Luisa pilgu ning küsis veel kord:
„Kas see on tõesti ainus, millele sa mõtlesid?“
Mul ei olnud enam pääsu. Pöörasin ka oma pilgu talt
maha ning vastasin vaikselt, nagu häbenedes:
„Sinule mõtlesin.“
Luisa hääl muutus aga järsku rõõmsaks ja ta hüüdis
korraga:
„Miks sa siis kohe ei võinud nii öelda! Ma juba
mõtlesin, et ma ei tähendagi sulle midagi.“
„Kuidas siis nii!“ Ma olin nii jahmunud sellisest
avaldusest, et unustasin oma sõnad läbi mõelda. Selle asemel pöörasin ennast
hoopis Luisa poole, tahtes ta käed enda pihkude vahele haarata, kuid ta peitis
nagu kogemata oma käed seljataha. Mul ei jäänud muud üle, kui talle vaid silma
vaadata, otse ja kartuseta.
„Ma ju tulin sinu pärast siia. Vaata,“ ma tegin
hingetõmbe pausi ja jätkasin siis uue hooga, „ma ei tea, kuidas sa seda teed,
aga sa paned mind ütlema asju, mida ma muidu kunagi ei ütleks. Sa tuled ja
röövid mu mõtted, nii et ma neid enam ei kontrolli, rääkimata sellest, et sa
paned mu maailmas aja teisiti liikuma: kui sa oled siin, liigub see nii
kiiresti, ja kui sind pole, ei liigu see kuidagi. Sul on minu üle nagu mingi veider
võim, mis on kummaline pärast kahte kohtumist ja mida ma vist tegelikult ei
oleks tohtinud praegu öelda.“ Jäin juhmi pilguga Luisat vaatama, pooleldi
oodates juba, et ta püsti tõuseks ja minema jookseks, hirmutatuna sellisest
avalast jutust. Et seda ära hoida, naeratasin. Naeratus pidi ju alati aitama.
Kuid Luisa ei jooksnud ära. Ka tema naeratas. Mõtles
küll hetke vaikuses, kuid sellegi poolest naeratas.
„Miks ei pidanud? Mõned asjad on saatusest määratud.
Miks nad peaksid siis kaua aega nõudma? Alati ei ole aega, mida raisata. Me ei
saa ju näha, palju on liivakellas liiva jäänud, kui liivakell on meie seljataga
ja ümber pole võimalik pöörata. Ehk selle pärast ongi saatus olemas? Oled
mõelnud selle peale kunagi?“
Luisa vaatas mind oma säravate suurte silmadega, mis
naeratasid seda kummalist naeratust, kui korraga võib näha nii rõõmu kui
kurbust, õnne ja õnnetust.
„Mõelnud, kuid mitte kunagi nii.“
„Siis ehk peaksid.“
Samal hetkel veeres Luisa jalge ette pall, mida eemal
olid mänginud kolm poissi. Üks poistest jooksis meie juurde, kuid ta ei jäänud
seisma mitte Luisa ette, vaid minu juurde, paar sammu kaugemale, justkui kartes
mind.
„Härra, kas te palun annaksite mulle palli?“
Vaatasin poissi, palli ja siis Luisat, kelle poole
polnud pöördutud.
„Anna siis lapsele pall, ta ju ootab,“ lausus Luisa
naeratusega. Naeratasin vastu ja sirutusin palli võtma, selle lapsele ulatudes.
Ta tänas mind, pööramata naisele mu kõrval vähimatki pilku, justkui poleks teda
olemaski olnud. Küllap ta ei söandanud
daami kõnetada, mõtlesin omaette, kuigi pidasin seda kummaliseks.
Poiss jooksis tagasi oma kaaslaste poole, midagi neile
tigedalt hüüdes, kuid tuul puhus tema sõnad eemale, nii et minu ja Luisani need
ei kostnud. Talle vastati ka terava hääletooniga, kuid siis hakkasid nad naerma
ja vana sõprus oli taastatud.
„Kummaline, kui kerge on lastel sõprust taastada.
Öeldud sõnad unustatakse nii kiiresti.“
„Sama kiiresti, kui unustatakse ka need sõnad, mis
sõprust lepitasid. Kõik võib ka vastupidi käia.“
Luisa vaatas mulle otsa.
„Kas sa tahad mulle midagi rääkida?“ Ta ei käinud mulle
peale, andes mulle võimaluse öelda lihtsalt „ei“ või „jaa“. Ta ei nõudnud
seletust, kuid ma tundsin, et ta teadis kõigest hoolimata, et isegi, kui ma
„ei“ ütleksin, oleks seal midagi. Midagi, mis pani mind vaikima. Kas ma tahtsin
talle kõigest rääkida?
Kahjuks aga ei olnud mul võimalik talle üldse mitte
midagi vastata. Järsku tõusis Luisa püsti ning teatas, et peab minema. Olin
jahmunud, olin ehmunud. Tõusin ka ise, tahtes ta käest haarata, et teda
keelitada jääma, kuid ta käsi kadus minu haardeulatusest enne, kui ma ennast
õieti liigutadagi jõudsin.
„Ära palu. Ma pean minema. Ma ei saa jääda.“
„Aga..“
„Homme. Kell seitse. Ma ootan sind siin.“ Ta oli juba
poolel teel, kui ta seda mulle ütles. Siis keeras ta selja ning vaatamata
kordagi tagasi, kiirendas ta sammu, kadudes mõne sekundi pärast purskkaevu
taha.
Samal hetkel, kui Luisa mu silmist kadus, kuulsin
kuskilt kaugemalt löömas kirikukellasid. Nad kajasid justkui summutatult,
justkui tahaks keegi neid vaikima sundida, et keelata neil rääkimast midagi,
mida nad teadsid, mida nad olid näinud või kuulnud, kuid mis oli liiga julm, et
inimestele seda edasi öelda. Ehk oli see mõni linna saladus, mis oli määratud
jääma igaveseks varjule, mõni linnalegend, mis oli tõestust saanud või mõne
inimese üksik uitmõte, mis oli suurema kaaluga, kui see inimene kunagi võiks
arvata. Oli, mis ta oli, kuid kirikukell vaikis, nagu oleks ka tema kirikus
vaikimisvande andnud.
Kell oli kaheksa. Luisa oli minuga veetnud täpselt
tunni.
Muidugi olin ma järgmisel päeval uuesti pargis,
hoolimata sombusest taevast ja vaikselt, kuid järjepidevalt tibutavast vihmast.
Sel päeval oli mul linnas enne toimetusi olnud, mistõttu päeval polnud mul nii
palju aega, et oma mõtteid vaid õhtusel kohtumisel hoida. See oli hea, kuna ma
suutsin seetõttu rahulik olla. Õhtul jõudsin veidi enne seitset parki. Luisat
polnud seal veel.
Istusin samale pingile, kus me eilegi olime olnud ja
ootasin. Jälgisin oma käekellal selle seierite tiksumist, jälgisin, kuidas iga
sekund viis lähemale kella seitsmele, kus ta mind siin oodata oli lubanud. Vaid
mõni minut oli puudu, kuid Luisat ei olnud. Heitsin uuriva pilgu nii kaugele
parki, kui sain, kuid sel päeval oli kõik kui väljasurnud. Mitte ühtegi
hingelist, tuul ka ei puhunud, rääkimata linnulaulust. Kõige selle keskel olles
tekkis kummaline tunne, nagu maailm oleks neetud, nagu inimesed oleksid neetud
ja ainus, mis veel alles on jäänud, on üksindus, mille kaaslaseks saab veelgi
julmem üksildus, mida ei suuda lõpuks peletada ka teiste seltskond, isegi mitte
nende, keda armastad.
Langetasin pilgu, et mitte midagi enam näha. Vaatasin
kella.
Viis, neli, kolm, kaks...
„Täna siis loendame sekundeid?“ küsis Luisa hääl minu
kõrval rõõmsalt. Tõstsin pilgu, vahtides teda jahmunult. Täpselt kell seitse.
Mitte sekunditki varem või hiljem.
„Aitab aega kulutada.“
„Kas aeg nii aeglasemalt jooksma ei hakka?“
„Oleneb, kas samal ajal mõelda veel midagi või lihtsalt
keskenduda numbritele.“
„Kumb neist aja kiiremini liikuma paneb?“
Ohkasin ja vaatasin tast mööda.
„Oleneb, mis tuleb pärast aja lugemist.“
Luisa naeris võidurõõmsalt.
„Seda ma arvasingi.“
Ta vaatas enda ümber ringi ja istus siis minu kõrvale.
Märkasin, et ta säras kuidagi. Kogu ümbrus oli hall ja masendav, tema aga
värviline ja elurõõmus. Ta blondid kiharad olid nii heledad, nii eredad, ta
põsed punetasid kahvatu näo taustal ning ta huuled olid säravpunased, nagu
keegi oleks nad just hetk tagasi kastnud punastest roosidest tehtud eliksiiri.
Selline eliksiir pidi kindlasti elu andma ükskõik millele. Mõtlesin, kas see
võiks kuskil olemas olla. Kas või muinasjutumaal.
Küsisin seda ka Luisalt. Tema naeris ja vastas, et kui
ma selle välja mõtlesin, küllap see peab siis ka kuskil nüüd olemas olema.
„Ma usun, et kõik, mis me kord välja mõtleme, lähevad kuskile
ning saavad tõelisuseks. Mõtle kui kurb, kui nad jääksidki vaid meie mõtteiks,
kaoksid siis uute varju ning mitte keegi ei vajaks neid. Ei, kuskil peab
kindlasti olema mingi kummaline koht, kus kõik absurdsed mõtted saavad teoks.
Ainult usku peab olema.“
„Sa usud, et kõik baseerubki ainult uskumisele?“
Luisa vaatas mind kummalisel pilgul. Sel hetkel oleks
nagu keegi ta minu eest sulgenud ja ma ei saanud midagi tast aru.
„Millele siis veel. Mõnikord on parem uskuda, kuna
ainult nii jääb ellu.“
Ta kõlas nii kindlalt, nii vankumaltult, et ma ei
osanud midagi enam kosta. Järsku olin ma kurb, et minul sellist usku polnud,
kurb, et ma kahtlesin ja mul millestki kinni haarata polnud. Samas aga tundus
usk nii habras. Seda ei olnud võimalik näha, polnud isegi võimalik tunda.
Kuidas ma siis selle najal oleksin pidanud seisma. Pimesi? Toetuma nähtamatule,
lootes, et see salapärane miski minu juures on ja ma ei kuku. Eelistasin siiski
midagi kindlamat.
Ütlesin seda ka Luisale. Tema aga leidis, et uskumist
peab ise tundma, ainult siis saab seda tunda. Kehitasin õlgu. Võib-olla oli tal
õigus.
Ülejäänud aja rääkisime kaugetest unistustest. Tema
leidis jällegi, et unistustesse on vaja uskuda, vaid siis saavad need tõeks,
mina aga arvasin, et unistuste nimel on vaja vaid tööd teha, muidu ei jõua
nendeni kunagi ja ise pole nad veel kunagi kellegi juurde tulnud.
„Aga kui sa ei saa midagi oma unistuse jaoks ära teha?“
päris Luisa.
„Alati saab,“ vastasin mina täiesti kindlalt, „midagi
saab alati teha.“
„Ma loodan, et sul on õigus,“ ohkas Luisa.“
Siis lõi kell kaheksa. Nii äkki, et mitte kumbki meist
ei olnud seda oodanud. Luisa oli hetkega püsti.
„Ma pean minema. Homme. Sama aeg!“ hüüdis ta vaid ja
oligi juba läinud. Nagu eelminegi kord, saatsin teda pilguga. Siis tuli mu juurde
vaikus ja koos sellega kõhedus. Otsustasin viivitamatult koju minna.
