Liina Hints

Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!

-Patrick

__________________

Täna tutvustaksin miskit, millega Liina mind alles hiljuti üllatas - olin harjunud tema luuletustega, kuid järsku hüppas eikusagilt välja  tekst, millele mina kirjanduslikku määratlust anda ei oska, niisiis nimetan lihtsalt ilutekstiks, sest kõlalt ja mõttelt on see ja kõik muud tõesti ilusad. Nautige!

***

Kollane valgus keerleb mu kohal.

Ma vaatan seda.

Silme ees virvendab.

Ma istun mustas nahktoolis.

Ma ei tea, kus see asub.

Kõik tundub hea.

Minu käes on silt.

Ma üritan seda lugeda, aga ei suuda.

Silme ees virvendab, mustad laigud segunevad kollastega.

Kogu maailm on kollane.

Viskan pilgu alla.

Luitunud puitpõrand.

Togin seda lampi, kuni too uuesti keerlema hakkab.

Selg valutab, aga ma suudan seda eirata.

Keskenduda ilusale.

Vaatan läbi klaasi.

Järgmine tuba.

Ainult raamatud ja klaver.

Mulle meeldivad klaverid.

Klaverid teevad seda, mida mina tahan, millal ma tahan ning kuidas ma tahan.

Klaverid vaikivad.

Täielik vastand inimesele.

Viimasel ajal olen nende vastu üleüldse austuse kaotanud.

Inimesed valetavad.

Inimesed surevad.

Inimesed ei ole head.

Klaverid on head.

Olete te kunagi näinud klaverit, kes valetaks?

Ei, te ei ole.

Kui te väidategi, et olete,

Siis olete te inimene.

Ma arvan, et ma ei ole.

Valed.

Ma ei kannata neid.

Iroonia.

Ma tahan öelda.

Iroonia.

Paber ütleb seda.

Silt minu käes.

Iroonia.

See trummeldab minu peas.

Ei lähe ära.

Iroonia?

Miks?

Klaver kaob.

Kollane kaob. 

Kõik muutub mustaks.

Ma tõusen siit, kus olen.

Mulle ei meeldi olla.

Ma olen vales kohas, ma tean seda.

Ma olen vales kohas.

Ma ei valeta.

Jalutan ukseni.

Luitunud põrand vingumas vaikselt jalge all.

Teen ukse lahti.

Minuni hoovab sügisõhtu niiskus.

Paar lampi valgustab kollaseid lehti.

Maale on lasunud udu ja veepiisad sajavad õrnalt mu näole.

Ma sulgen ukse.

Võti jäi sisse.

Ma lähen tagasi ja võtan selle.

Sulgen ukse taas.

Pistan võtme auku ja keeran.

Astun kulunud hallist kivitrepist alla.

Mida kaugemale lähen, seda nõrgem on valgus.

Lõpuks kustub tuli.

Number 27 ei ole enam näha.

Kõik on vaikne.

Välja-arvatud kauguses möödasõitev rong.

Istun maha ja ootan.

Lõpuks istun autosse. 

Ma ei tea kuhu.

Seda ma ütlengi.

Tee sädeleb autotulede vihus.

Mootor suriseb.

Ma vaatan tüdinud näoga seda, mida nimetatakse maailmaks.

Silt on mul ikka pihus.

Iroonia?

Ma ei saa aru.

Sõidame mööda katedraalist.

Pühapäeva õhtu.

Tuled põlevad.

Miks?

Ma ei tea isegi, mis selle koha nimi on.

Sõidame mäest alla.

Kurv.

Valu kõhus.

Silme ees on kollane.

Ma olen vist rõõmus, sest mulle ei meeldi olla.

Iroonia?

Nüüd ma vist mõistan.

Sest kui mina lakkan olemast, siis on olemine vale.

Vale.

Iroonia.

Aga iroonia on ju vale.

Või ei?

Posted in: