-Patrick
______________________________________________
Merilin oli nõus kirjutama järjejuttu spetsiaalselt blogi jaoks, siin on esimene osa!
Unustuste lood
I
Vastu ust kostis kolm kiiret koputust. Hetkeks valitses
vaikus ning siis kordus see taas: kolm koputust, mis kõlasid nüüd valjemini kui
ennist. Oli kohe mõsita, et see kummaline külaline ei kavatsenud kinnise uksega
leppida, selleks oli tema koputus liialt kindel, liialt nõudlik. Kui ta nüüdki
ei märganud mingit reageeringut, tõi ta kuuldavale vihase pomina, mida mitte
keegi ei kuulnud ning tõstis käe, et endast uuesti märku anda. Järsku aga
kostis võtmekõlinat ning uks avati täpselt nii palju, et kaks paari halle silmi
saaksid külalisele pilku heita. Viha koputaja näolt oli koheselt kadunud,
justnagu seda poleks seal kunagi olnudki ning mees naeratas oma kõige võluvamat
naeratust.
„Kas Maria Hendels?“ päris mees, kinnitades oma
tumedate silmade pilgu naisele. Naeratus ta näol oli endiselt sama särav.
„Kes küsib?“ päris naine umbusklikult, ehk isegi natuke
tõrksalt. Talle ei mõjunud see naeratus ega see pilk: see aeg oli ammu möödas,
kus ta selliste lihtsakoeliste meelituste võrku langes, seal võrgus silmad sulges
ning uskus, et see ongi paradiis. Nüüd oli ta mõistnud, et paradiisi pole
olemas. Elu ise oli talle seda öelnud, talle seda õpetanud ja kõige lõpuks veel
sosistanud: rien à faire, c’est la vie.
Seda fraasi kuulis naine igal õhtul, kui ta silmad sulges. See keerles ta peas
kui orkaan, pühkides minema kõik teised mõtted, kõik teised mälestused. See oli
kui udu, mis mattis enda alla kõik mõtted, mis võiksid sellele orkaanile
konkurentsi pakkuda. Nii see lause keerles naise peas. Rien à faire, c’est la vie. Mõnikord üritas Maria mõista, kust need
sõnad pärit, mis hetkest, kuid ta ei mäletanud, mis hetkel elu need talle ette
oli paisanud. Siis kui ta raamatut luges? Või oli seda öelnud mõni tema
tuttavatest, keda ta nüüd vältis ning kellele mõeldes tal külmavärinad mööda
selga alla jooksid? Tegelikult sel polnudki tähtsust. Ta ei hoolinud enam.
Võõras mees tajus naise tõrksust ning ta lasi oma
naeratusel veidike vaibuda. Ehk polnud vaja nii võluv olla. Tal oli ju ometigi
midagi, millest naine keelduda ei saanud. Oh ei, kui ta vaid teaks, miks mees
tema juurde tuli!
„Minu nimi on Martin. Teisel nimel pole antud hetkel
tähtsust. Mul on teile midagi, mis teid huvitaks.“
„Kahtlen. Mind ei huvita teie pakutavad kaubad, mis
teie jutu järgi on ainulaadsed. Vaevalt, et kellelgi on midagi, mis mind
huvitaks. Head aega.“ Naine tahtis ukse kinni lükata, kuid mees torkas oma jala
ukse vahele ning muutis oma naeratuse jällegi võluvaks.
„Ma usun, et te tahate teada, mis mul teile öelda on.
Mina teie asemel ei kiirustaks selle uksega.“
Maria silmist välkus tuld. Ta ei kannatanud, kui keegi
tema juuresolekul sellist ülbust välja näitas. Jalg ukse vahele? Mida ta küll
endast arvas?
„Ma ütlesin, ma ei ole huvitatud. Mitte millestki.“ Ta
kavatses juba jõudu rakendada, kuid mees ei kavatsenudki alla anda ning jalga
paigast liigutada.
„Olete küll, kui jutt puudutab Luisa Hendelsit.“
Sel hetkel tardus aeg, justkui oleks ta ehmatanud.
Mitte miski ei liikunud, Maria ei liigutanud end, ta ei hinganudki. Ainus, mis
ta silme ees keerlesid, olid sõnad: rien
à faire. Martin aga nautis selle nime mõju. Ta oli teadnud, et see nii
läheb.
Lõpuks tõstis Maria pilgu. Ta vaatas mehe silmadesse
ning hakkas värisema, ta hingamine muutus kiiremaks ning ebakorrapäraseks.
Mitte midagi ütlemata lükkas ta ukse lahti ning kõndis mehe ees tuppa, otsides
tuge seintelt, vaatamata kordagi tagasi mehe poole.
Martin astus tuppa, sulges enda järel hääletult ukse
ning kõndis elutoa poole. Ta vaatas hoolikalt enda ümber ringi. Ta oli lootnud
näha hunnikus raamitud fotosid, maale, portreesid, kuid ta pidi pettuma: kõik
kapipealsed oli tühjad, nagu poleks ühtegi piisavalt väärtuslikku mälestust.
Kõik seinad olid tühjad, nagu oleks ainult tühjus piisavalt tähtis seinte
katmiseks. Martinit valdas järsku kummaline tunne, justnagu oleks paanika ja
hirm ennast tema ümber mässinud ning sosistasid talle sõnu ning mõtteid, mis
tekitasid mehes soovi põgeneda. Ta peaaegu et kahetses sinna majja tulemist.
Ometigi teadis, et tal ei olnud valikut. Ta pidi siia tulema. Lihtsalt pidi.
Martin astus elutuppa, kus Maria juba ühel vanal ja
väsinud tugitoolil istus, pilk enda vastas olevale aknale kinnitunud. Kuid
naine ei vaadanud aknast avanevat vaadet, ta ei saanudki seda teha, sest akende
ees olid kardinad, mis muutsid elutoa hämaraks, justkui oleks öö päeva eest
selles majas varju leidnud.
Elutuba ei erinenud suuresti koridorist. See oli sama
tühi ja nukker, ilma ühegi mälestuse, ilma ühegi esemeta, mis tavapäraselt teeb
kodu koduks või teeb selle paiga, kus me elame, meie omaks. Martinil oli
kahtlane tunne, et kogu maja oli tühjuse kuningriik, kus mälestused hävitati
ning kurbusele anti vaba voli valitseda.
„Mida te Luisast teate?“ küsis Maria ilma pikemalt venitamata,
kui mees oli tema vastu diivanile istunud. Ta ei vaadanud oma külalise poole,
ta ootas ainult vastust.
„Ta käskis mul teie juurde tulla. Ma tean, et see kõlab
uskumatult, kuid see on tõsi.“
„Võimatu,“ vastas vaid Maria. Ta hääletoon polnud
muutunud, kuid ta süles lebavad käed hakkasid veelgi rohkem värisema.
„Nagu ma ütlesin, see on uskumatu, kuid tõsi. Luisa
käskis mul teie juurde tulla.“
„Ja kuidas see peaks siis tõsi olema?“ Maria viis
järsku oma pilgu mehele ning vastas ründavalt, paiskas kõik need sõnad oma
raskuse ning valuga külalisele, kes oli vabatahtlikult tulnud neid vastu võtma:
„Luisa Hendels on surnud. Juba viimased kakskümmend
neli aastat surnud.“
0 comments:
Post a Comment