Wolves always travel in packs

Jaana Lindmets (X B) andis lahke loa jagada oma meistriteost laiema kommuuniga!

suuremalt vaatamiseks klõpsa pildil!

Read More

Babies here seem to be almost as rare as panda cubs.

Helena Kask (VII B) on maalinud panda ning dekoreerinud selle rõõmsates toonides.. Rõõmustagem siis!

suuremalt vaatamiseks klõpsa pildil!

Read More

Guns N' Roses

Täna näete taas kenakest kunstiteost, mille ma Alicia Jemetsi (VI A) Facebooki seinalt röövisin. Tegu on A3 pildiga, mistõttu seda skänneerida ei saanud.

suuremalt nägemiseks klõpsa pildil!

Read More

Pisike punapäine kontrabassista

Võtsin Omaloomingust väikese pausi, kui ootasin just nimelt seda teost! Viktoria Plemakova (XII A) vastas palvele ning tuli lagedale imetoreda vesivärviteosega. Ma julgen väita, et vist tulime temaga koos selle idee peale...

Suuremalt nägemiseks klõpsake pildil!

Read More

Liina Hints 11

Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!

-Patrick

__________________________________________

Kena esimest detsembrit kõigile! Olgu teie viimased 3 nädalat elamisväärsed ;)
Täna peaks küll Liina Rajaleidja kolmas osa olema, aga kuna väljas on selline ilm, nagu on, saate ühe sobivama iluteksti: 

***

Kael on kange.

Patju on liiga palju, mulle piisaks kolme siidkogu asemel ka ühest ainsast.

Villane tekk torgib paljaid sääri ja heidan selle jalgade pealt, kuid väristan end kohe.

Mitte tahtes ka käsi külma õhu kätte viia, tirin teki altpoolt tagasi jalgadele.

Olen unustanud küünla kustutada.

Tõusen ohates püsti.

Õnneks ei ole puitpõrand eriti külm, kuid sellest vaatamata kõnnin varvastel.

Mitte, et peaksin põletama küünlaid, kuid selles majas üksi viibides on muidu kuidagi üksik.

Mulle meeldib ühine pimedus, ohutu pimedus, ilus pimedus.

Selline pimedus.

Üksik pimedus. 

Kurt, tumm ja pime pimedus.

Nendega ma harjunud ei ole, kuid peaksin.

Olen suutnud harjuda kõige muuga.

Isegi sellega, et ma ei tohi mõelda, sest muidu hakkab minu silmadest voolama soolast kurbust.

Aga mitte pimedusega.

Jõuan valge aknalauani ning heidan pilgu linnale.

Pea pooled tuled on kustus, kuigi kell ei ole palju.

Pooled aknad on pimedad.

Kus nemad on?

Nende akende taga?

Elus? Surnud? Magavad? Ei maga? Kodust ära? 

Või ei meeldi neile lihtsalt valgus.

Ja ma mõtlen, kuidas saab kellelegi mitte meeldida valgus, ainus rõõm minu elus.

Ilmselt nad kardavad.

Kardavad ilu.

Kes teab, ma ei imestaks.

Tänapäeval on vähe neid, kes hindavad ilu, mis on nende jaoks ilus.

Enamike jaoks meist eksisteerib vaid üks ilu, mis eksisteerib ka teiste jaoks ja nii sureb maailm varsti välja.

Ühest ilust lihtsalt ei piisa.

Veidi värvi koorub aknaraamide pealt maha.

Ma võtan selle pihku ja teen veel väiksemateks tükkideks, eirates mõne tüki tungimist läbi mu hapra ja valge naha.

Ma puhun selle valge kogumi õhku, kuid kübemed ei lange maha, vaid jäävad lakke.

Justkui tähed, mida ma ammu näinud ei ole.

Ma tahtsin, et need sajaksid maha.

Nagu lumi.

Ma ootan lund ja tema aeg on juba ammu käes.

Novembri sombused õhtud panevad mind mõtlema.

Lumi lihtsalt on ja peegeldab valgust ning see on kõik, mida ma temalt soovin.

Katsun korra radiaatorit, kuid see on minu niigi jaheda naha vastas jääkülm.

Miinuskraadidega ei köeta?

Muidugi, ma olen unustanud.

Enam ei köeta, mitte seda maja.

See maja on paik, kuhu keegi ei soovi lähedale astuda.

Ma ei tea, miks.

Nii lihtsalt on.

Võib-olla on siin liiga valge.

Või kardavad kõik ilu?

Mulle meenub lõpuks, et pean vaid küünla kustutama.

Jälgin värelevat kollast leeki, kuni selle lähedale nõjatudes tulele liiga tugevasti hingan.

Leek kustub ja tuba täidab suitsu lõhn.

Lõhn, mida armastan ja vihkan.

See tähendab, et kuskil on taas üks aken pime või on nii valge, et küünalt ei ole enam vaja.

Väga halb ja väga hea.

Tirin öösärgi tugevamini ümber ja tipin varvastel tagasi asemeni.

Ringutan veel korra.

Heidan voodisse ja poen taas torkiva teki alla.

Nihelen, sest und ei tule.

Panen ühe käe padja alla ja teise selle kõrvale.

Pööran külge.

Lükkan ühe jala teki alt välja, kuid tõmban selle ruttu tagasi, sest teisiti tundub kuidagi

Ohtlik?

Vaatan veidi aega lakke ja mõtlen.

Mööda paremat põske voolab puhtal kujul soolane kurbus.

Kas inimesed pelgavad seda maja, sest mina olen teistsugune?

Varsti tunnen kurbuse soolakat, rauast maitset oma suus.

Veri on paksem kui vesi, nagu öeldakse.

Pühin teki nurgaga palgelt teise pisara.

Vill värvub punaseks.

Aga uduse akna poole vaadates pilgutan ma korra silmi.

Et kindel olla?

Kas see on

Lumi?

Aseme vetrudes viskan teki enda pealt ära ja hüppan üles.

Jooksen akna juurde ja avan selle.

See ongi lumi.

Lumi!

Ma naeran, kuigi minu silm vaevu eristab valgeid helbeid.

Ma naeran, sest lumi on kohal. 

Lõpuks.

Ja mul on soe.

Nii meeldivalt soe, nagu mul peaaegu kunagi ei ole.

Viskan teki pealt ära.

Mul on palav.

Miks mu seinad niiviisi

Värelevad?

Read More

Bring poppies for a weary mind...

Sanne Org (X A) tegeleb kalligraafia kõrvalt ka joonistamisega ning täna jagab meiega oma lihtsat, kuid mõjuvat joonistust moonidest.

lähemalt vaatamiseks klõpsa pildil

Read More

Liina Hints 10

Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!

-Patrick

__________________________________________

Liina rõõmustab meid taas masendavamate luuletustega!

***

Mustus ja pori 
ja räpane maa
vihmgi puhastavalt tappev
siin aidata ei saa
mustus ja pori
me kõigi südames
ja poolikus hinges
nali nii noriv
puhas kadedus vedelal kujul
punasena vereringes
ja ometi ollakse keevalised
sest ihnus on üle kõige
ja enam ei tehta neil vahet
kas vale on õige
või ei
enam muud ei teata kui brilliantne sarkasm
ja süütus on ainuke melu
mis eristab mehe poisikesest
kes pole näinud elu
kuigi poiss on õnnelikum
kui see mees
aga olen minagi osa maailmast
ja võib-olla on need sõnad vaid kadedusest

***

Ma olen näotu isik
minu nägu on minu südames
aga inimesed mõistavad mind valesti
neile ei meeldi mu näotu nägu
ja teevad mulle halba
lubades
surra mul
Mu sinisilmad kätel ei taha surra
kurvalt vahib iga punetav moon
ja näotu isik hakkab vaikselt hajuma siit ilmast
vaikselt algab minu transpiratsioon

***

Ma olen palju
ja enamatki veel
sest olen vähe
ja aeglane on leplik, igav meel
aga kui kord pääseb valla rahva keel
siis olen palju ja enamatki veel
ja vahel nimetavad nad mind paljuks
ja suuremeelseks eeskujuks
ja vabanatakse mu muutumine valjuks
ja peetakse vaid ajutiseks tujuks
aga vahel nad ütlevad
et ma olen palju
ja palju on väga tore
aga liiga paljuga on alati sama
järgmisel hetkel teda enam pole

Read More

Liina Hints 9

Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!

-Patrick

__________________________________________

Täna saate lugeda Rajaleidja teist osa!

***Rajaleidja 2***

Värskus ja niiskus ümbritsevad mind.

Sellisel viisil, mida ma kunagi mõistma ei saa.

See tunne on harjumatu.

Sammaldunud puutüved vihisevad mööda.

Kaugusest, sealt, kus peaks paiknema Ichmeari järvistu, paistavad viimased punavad päikesekiired.

Panevad kogu taeva õhetama.

Nii kestab see veel mõned minutid.

Videvik tikub peale.

See hirmutab mind veidi.

Poole tunni pärast peaks kätte jõudma kõige pimedam tund.

Lancelot võib ka sellistes tingimustes ratsutada.

Tema ei vaja head nägemist, et teada, kuhu minna.

Kuid ka tema vajab puhkust.

Nii palju, kui mina öelda oskan, tõuseb siin mail kuu kahe tunni pärast.

Meil on aega kaks tundi, kui õnn meie poolt on.

Nende kahe näruse tunnikesega peame me jõudma Halli Soo piirimaile, Esimese Järveni.

Kahe tunniga.

Võib-olla ühega.

Dorhemi metsas aega viita, kuutõusu imetleda.

Kellelgi ei tuleks see mõttesse.

Koidiku jälgimine oleks neile vaid kauge unistus.

Öösel ärkab mets ellu.

Parandan end.

Öösel ärkaks mets ellu, kui ta ei tunneks hirmu.

Ärkab ellu vaid see, mida mina pelgan.

Mida ma ei suuda kahjutuks teha.

Kahetsen taas, et jätsin külla oma sõjavarustuse.

Ma pole enam nii kindel selles, et raskusteta siit metsadest välja pääseme.

Mõõk kuluks ära.

Zimahri, nagu rahvas tavatseb teda kutsuda.

Veetlev Surm.

Tiivuline Turmatooja.

Must Hukatus.

Kõik need nimed on omistanud üks ja sama kurjus.

Nii, nagu rahvas teab, et Ĭriali koja ainus pärija on saatuse tahtel saanud Rajaleidjaks.

Hakkab jahenema.

Tirin oma hõlma kuued kokku.

Asetan käed veidiks Lanceloti kaelale.

Pühin ära ühe higipisara.

Looma kael tuksleb hirmuäratavalt valjusti.

Silitan teda.

Ta vajab puhkust.

Hobune saab minu käsklusest aru ning aeglustab sammu.

Nii hästi, kui liikuva hobuse seljas võimalik, kerin üles oma püksisääred.

Paratamatult olen kriimustada saanud.

Haavu pole tunda.

Need on minu jaoks harjumuspärased.

Ma ei tea, mida teha, seega võtan taskust riidetüki ja pühin voolava vere ära.

Iga haav on nõrkus.

Upitan end tahapoole.

Olen istumisest väsinud, kuid hobusest ma lahkuda ei taha.

Mitte siin, mitte praegu.

Sadul on mugavam kui see, mis kõrbesse jäi.

Painduvam, kuid ulatub enam allapoole ja kaitseb jalgade sisekülgi hõõrdumise eest.

Ühe käega ratsmetest hoides, kartes tasakaalu kaotada, seon teise käega vaevaliselt sadularihmadega kinnitatud koti.

Tõstan selle endale sülle.

Tegevus osutub arvatust raskemaks, sest minu käed on kanged ja kott kannab endas rohkemat, kui arvasin.

Selle materjal on koeline, kuid tugev.

Ei midagi silmatorkavat.

Täpselt see, mida vajan.

Tänan mõtetes külarahvast.

Tõmban paeltest ning viskan koti sisse järgmise määrdunud riidetüki.

Selle asemel tõmban välja lähkri.

Üks korralikemaist, mida viimasel ajal näinud olen.

See on raske.

Kallutan vee endale suhu.

Paari tühise sõõmu alla neelamisel selgub, et hindasin oma varusid valesti.

Lähker on tühi.

Taaskord?

Olen hullematki läbi elanud.

Mingisugune pettumus ja meeleheide võtab siiski maad.

Raputan oma juuksed näo eest ära.

Viskan selle tumerohelisse kotti tagasi.

Selle metalne äär kukub heleda häälega millegi vastu.

Uurin koti sisu läbi.

Peale kaardi, riiete ning veidikese leiva ei tohiks seal mitte midagi olla.

Kõige põhjast leian kergemat sorti rõngassärgi.

Mul polnud enne aimugi, kui väga seda igatsen.

Võtan kuue seljast ning tõmban rõngassärgi selle alla.

See on esimene kord, mil tunnen metalli rõhumist oma südame peale ja selle üle rõõmustan.

Pakub veidikenegi kaitset.

Ümbrus on jäänud vaikseks.

Veel vaiksemaks.

Tuul ei vilista puulatvades.

Öölinnud ei sirista.

Lanceloti kabjalöögid ning minu turvise klirisemine näivad olevat ainsad hääled öös.

Hääl on ohtlik.

Hääl reedab.

Samas ei suuda ma seda vaikust kauem kannatada.

Raske on takistada ennast ennetamast midagi, mis sulle ei meeldi.

Seda isegi siis, kui tead, et see võib viia hullemate tagajärgedeni.

Ümisen vaikselt viisi, mida mõned päevad tagasi külapeol kuulsin.

Noolelennu kauguselt kostab üksainus kile karjatus ja miski langeb takistamatult maapinnale.

Read More

Merilin Jürjo II

Merilin Jürjo (XII A) on uuema põlvkonna kirjanik. Kirjutanud on ta nüüdseks juba kümme aastat ning võitnud selle aja jooksul mitmeid auhindu. Tegu on äärmiselt professionaalse kirjanikuga, kelle lugusid võib igaüks lugeda ostes lähimast raamatupoest tema muinasjuturaamatu "Haldja naer". Mina, kes ma pean end vähesel määral kirjanikusugemetega tegelaseks igatahes idoliseerin seda neiut, sest keegi teine pole mind nõnda toetanud, julgustanud ja inspireerinud!

-Patrick

______________________________________________

Merilin on juba valmis saanud järjejutu teise osaga, nautige!

Unustuste lood

II

Siis ma kohtasin sind

Pärast Maria sõnu saabus vaikus, mida mitte kumbki ei söandanud katkestada. Kõrvalseisjale oleks võinud jääda mulje, nagu mälestataks seda surnud hinge, kelle nime oli mainitud, kuid kellele oli unustatud öelda „puhaku ta rahus“. Ehk nad pidasid seda vaikusehetke, et mitte rohkem surnud hinge häirida, kartes ta kutsuda maailma, mis temast nii kergekäeliselt lahti oli öelnud. Võib-olla Maria tegeleski sellega, aga võib-olla ta hoopiski meenutas mõnda väga kauget mälestust, mis temas elas, kuid kuhu ta enam mitte kunagi tagasi minna ei saanud, kuna aeg oli selle võimaluse kõigilt inimolenditelt röövinud. Martin aga tegeles hoopis millegi muuga. Ta silmitses enda vastas istuvat naist ning tema pilgus oli vaevumärgatav säde, mis tekib siis, kui inimesed loevad teisi inimesi kui lahtiseid raamatuid ning otsivad neilt lehekülgedelt kõige mõjusamat viisi nende mõjutamiseks.

Esimene, mida Martin nägi, oli valu. Sel hetkel ei olnud see abstraktne mõiste, mis meie kirjelduste järgi on see, kui miski torgib meie südant või piinab hingamist. Sel hetkel oli see silmnähtav, elusal kujul. Naise juuksed olid hallid, kuid kummaliselt nooruslikud ja kohevad, nii et kui ta oleks oma juukseid värvinud, oleksid need olnud imekaunid, langedes uhke kaarega naise väsinud õlgadele ja seljale. „Nad võiksid olla tumepruunid. Või siis hästi natukene punaka tooniga,“ mõtles Martin, kujutades seda pilti endale hetkeks ette. Ta nägi selgelt, kuidas need juuksed raamistaksid uhkelt seda kortsulist nägu, mis polnud ammu tundnud naeratuse mõju. Naise nägu oli kõhetu, ilma ühegi värvivarjundita; lihtsalt hall, nagu keegi oleks unustanud talle värvi lisada. Sellesse näkku olid tipitud kaks halli silma, millesse oli kogunenud kogu selle valu süda. Need olid suured ja sügavad; piinavad, nii et Martin pilgu kiirelt ära pööras ning hetk tagasi loodud kujutluse unustas. Kuid see piinatud pilk jäi ta silme ette, seda mälestust ei olnud võimalik kustutada.

Silmade asemel märkas Martin nüüd naise käsi, mis olid sülle unustatud. Need olid sama kortsulised kui nägugi, kuid neis oli midagi rõõmsamat. Naise vasaku käe ühes sõrmes säras sõrmus. See oli lillakassinise varjundiga, mitte midagi silmatorkavat, kuid selles sõrmuses oli rahu, mis suutis enda vahetus läheduses kogu halluse kaotada.

Maria liigutas järsku oma kätt, tõstis selle värisedes oma parkunud ja kitsaste huulte juurde ning viis siis ootavalt oma pilgu Martinile, kes selle liigutuse peale võpatades ärkas oma vaatlustest ja mõtisklustest. Maria tahtis seletust Martini sõnadele. Ta ootas seda.

„Tõenäoliselt peate te mind hulluks, kui ma kogu loo teile ära räägin, nii nagu see on. Kuid ma riskin sellega. Ma ei mõtle midagi välja, ei muuda seda rohkem usutavamaks. Kogu lugu ongi nii kummaline, kui te seda nüüd kuulete,“ lausus mees lõpuks. Seejärel hingas ta sügavalt sisse ning otsustas lasta asjadel kulgeda omasoodu.

„Kõik algas kaks kuud tagasi ühel õhtupoolikul. Olin just siia linna kolinud ning otsustasin ümbrusega tutvuda. Jalutasin mööda tänavaid, kuni jõudsin ühe pargini, mis ei asugi minu majast väga kaugel. Sel samal põhjusel otsustasin sellele pargile pilgu peale heita, et ehk leian hea jalutuskoha või siis suvepäevadel lihtsalt meeldiva paiga istumiseks.

Niisiis, väljas hämardus ning vastsüüdatud laternad heitsid tänavale kuldse kumaga valgust. Jalutasin mööda puudealleed, kuskile polnud kiiret, keegi ei oodanud mind, sest ma ei tundnudki ju veel kedagi. Jälgisin inimesi, kes töölt koju kiirustasid, jälgisin paarikesi, kes mööda teed kõndides ainult üksteist nägid ja mitte midagi muud. Tundsin rahu seda kõike jälgides. Puude vahel mängisid kaks last, tundus, et nad ajavad üksteist taga. Nad naersid, neil oli lõbus. Veidi eemal märkasin pingil istumas nende ema, kes paksu raamatu varjust neile vahepeal pilke heitis. Mööda kõndides tundus mulle, et ma nägin raamatukaanel nime „Dostojevski“, aga võisin ka eksida.

Lõpuks jõudsin pargi südamesse, kus ilutses ümmargune tiik. Märkasin tiigil luikesid, viite või kuute, enam täpselt ei mäleta. Ka pardid siblisid nende vahel ringi. Tiigi ääres oli vaikus, mitte ükski inimene ei puutunud mul silma, olin üksinda. Niisiis sammusin otsejoones tiigi juurde, et luiki vaadata. Mu vanaisal oli luigekasvatus, mitte suur ja mina poleks isegi seda kasvatuseks nimetanud, kuid tema tegi seda alati. Tavaliselt ta jutustas mulle, et iga luik võiks rääkida meile oma loo, mis oleks kõige ainulaadsem jutustus maailmas. Jutustus armastusest ja truudusest, elust, mis on nii puhas ja kaunis, et ükski inimene, isegi mitte pühakud, ei küündiks nii kõrgele. Nad räägiksid, mida nad on näinud, õpetaks headust ja ilu, sest täielikult puhtad hinged suudavad õpetada ka seda, millele inimesed ei suuda isegi mitte seletust leida. Sellised sõnad saatsid mind minu lapsepõlves, isegi nüüd kõlavad nad minu kõrvus ning seepärast, sellise sügava usu märgiks ja vanaisa auks, kutsun tema kasvatust siiani luikekasvatuseks. Imelised linnud, need luiged. Tõmbavad tähelepanu; alati, ilma, et nad palju peaksid selleks vaeva nägema.

Kükitasin, et luikedele võimalikult lähedal olla, jälgisin neid, tundes ennast jälle nagu väikese poisina vanaisa juures maal.

„Olen alati arvanud, et just need luiged annavad sellele pargile hinge, ilma nendeta poleks see enam sama. Äkki selle pärast seda parki kutsutaksegi Hingede pargiks, mis te arvate?“

Tõstsin jahmunult pilgu, nähes enda kõrval seismas üht tütarlast. Noorukest, seitsmeteist-kaheksateistaastat, kõige kaunima naeratusega, mida ma üldse kunagi näinud olin. Tõusin jalamid püsti, kuid ei suutnud koheselt midagi talle vastata. Nägin vaid ta kuldblonde juukseid, mis lokkidena ta õlgadele ja seljale langesid, ta kahvatut palet ning suuri halle silmi, mis mind särades silmitsesid.

„Sellisel juhul on Hingede park väga õige nimi sellele,“ vastasin kohmetult, kuid kogusin end siis ning naeratasin oma parimat naeratust. Sirutasin tütarlapsele käe ning tutvustasin ennast. Neiu võttis mu käe vastu, kuid väga põgusalt, nii et ma peaaegu et ei tundnudki seda käepigistust. Ta naeratas endiselt kui sõnas, et tema nimi on Luisa.

„Vabandan, et teid nii sobimatult kõnetama tulin. Ma ei tee seda kunagi, kuid kui te silmitsesite neid luiki, nagu nad räägiksid teiega, siis ma lihtsalt pidin teid kõnetama. Teate, ma jalutan siin väga tihti ja tavaliselt inimesed ei tee nii. Nad ei märkagi neid! Kui aus olla, olete te esimene, kes nii neid luiki jälgis.“

Raputasin pead, üllatunud kõigest, mida see noor naine mulle järsku rääkis. Tundus, nagu minu vastas ei seisaks mitte elu mõtet otsiv noor tütarlaps, vaid selle ammu leidnud naine, kes nüüd õpetab leitud tõdesid teistele.

„Mu vanaisa rääkis alati, et luiged võiksid meile rääkida kõige suurepärasemaid lugusid. Tal oli luigekasvatus.“

„Tundub, et teie vanaisa oli üks erakordne inimene,“ lausus Luisa. Nõustusin, oskamata midagi enam lisada. Ma oskan inimesi alati lugeda, neist aru saada ning nende soovidele vastata, mis on minu kahekümne nelja aasta kohta kummaline oskus, kuid naistega ma rääkida ei oska. Ainus, mida oskan, on neile naeratada, sest mu ema oli mulle kunagi öelnud: Martin, ükskõik, mis su elus ka ette ei tuleks, head või halba, naerata, sest see muudab inimesed su ees nõrgaks. Naeratades saavutad võidud, sest kaotused kardavad õnnelikke inimesi – nende üle pole neil lihtsalt võimu. Seepärast ma naeratangi alati. Ja naistele meeldib see rohkem kui tühi loba.

„Ma peaksin nüüd minema hakkama,“ sõnas Luisa, kui vaikus juba liiga pikaks oli veninud. „Oli meeldiv tutvuda.“ Ta naeratas.

„Te ütlesite, et käite siin tihti jalutamas?“ pärisin uuesti, hääles teatav ärevus, mida teadvustasin endale hetk hiljem kui kaotamishirmu.

„Iga õhtu. Samal kellaajal.“

„Kohtume homme! Ma olen siin, ootan sind!“ Ma ei teadnud, miks ma seda lubasin, mis kummaline lummus või veetlus see oli, kuid ma tundsin, et see on õige. See oli nagu määratud nii.

Luisa naeratas ja lubas kindlasti tulla. Siis soovis ta mulle kena õhtu jätku ning pöördus minekule. Ka mina hakkasin tagasi kodu poole minema, kuid teises suunas. Siiski, vaevalt sammu astunud, pöörasin ennast uuesti ümber, et teda veel kord näha, teda pilguga saata. Kuid mu seljatagune oli ühtäkki tühi, seal polnud hingelistki. Tundus võimatu, et keegi nii kiiresti võiks ära kaduda, isegi joostes oleks see olnud võimatu. Pealegi, miks ta oleks pidanud minema jooksma? Ka peituda polnud kuskile võimalik. Olin sellisest haihtumisest jahmunud, oskamata seda kuidagi seletada. Kummalisel kombel meenus mulle seepeale Luisa lause: ... selle pärast seda parki kutsutaksegi Hingede pargiks. Mul hakkas kõhe ja ma ruttasin kodu poole, kuid samas teadsin, et olen järgmisel päeval siin uuesti taga. Samuti seitsme ajal õhtul.“

Martin katkestas järsku oma jutustuse, kuna ta märkas, kuidas suured pisarad kontrollimatult mööda Maria põski alal veeresid. Naine ei olnud teda katkestanud, kuid miski naise pinevil olekus ei lasknud Martinil enam edasi rääkida. Lõpuks, kui naine enesevalitsuse tagasi sai, vaatas ta noormehele otsa ning sõnas:

„Ma ei suuda seda enam kuulata. Te peate mind vabandama. Lihtsalt ei suuda.“

„Kuid...“

„Palun saage aru, ma lihtsalt ei suuda. Te peate lahkuma. Kohe.“

„Aga...“ Martin ei teadnud mida öelda ja kas üldse midagi öelda. Lõpuks, olukorda ja Maria reageeringut arvestades, otsustaski ta viimase kasuks. Seetõttu ta vaid noogutas ning tõusis, et lahkuda. Maria ei liigutanud end, kavatsematagi teda ukseni saata. Siiski, enne, kui Martin koridori jõudis, pöördus mees veel kord ümber. Ta oli tajunud, et naine ei olnud ta vastu enam mitte vaenulik ega tõrges, vaid ta lihtsalt ei suutnud kõike korraga vastu võtta. Mees teadis, et peab sellega leppima, kui tahab midagi saavutada, kuhugi jõuda. Ta oli selleks liiga hea inimeste tundja.

„Kui te tahate selle loo lõpuni kuulda, siis ma jätan teile enda numbri. Sellele vastan ainult mina, mitte keegi teine,“ lausus Martin. Ta ei jäänud naiselt vastust ootama, pani vaid oma visiitkaardi tühjale kapile ning lahkus vaikselt majast, sulgedes enda järel ukse nii hääletult, et vaikuse kuningriik, mis tast maha jäi, kannatada ei saaks.

Read More

One ring to rule them all..

Täna toon teieni miskit hoopis erilist. Mõned meie kooli õpilased tegelevad kalligraafiaga ning sellest aastast lütseumiperega liitunud Sanne Org (X A) näitas oma oskusi! Tekst ise on pärit "Sõrmuste isandast", kuid kalligraafia puhul tuleb imetleda teksti, mitte sisu.
Vajutage pildile, et näha väiksemat varianti.

Read More

Liina Hints 8

Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!

-Patrick

__________________________________________

Täna on taas Liina kord särada luuletustega!

***

Minu ellu avati aken

ja üks tee minugi ees on lahti

kuid ikka keegi üksik

peab ruttama, kui ma ei leia mahti

et jätta hüvasti

Saan hingamiseks õhku

eluks erinevaid inde

aga küünal vaikselt kooldab

akna seest pinde

et minna mulle silma

Ma läheks aknast

aga olen Viisakus ise

ja viskaks kompsu juba teele

kuid veidi madal on vise

ja olen siiski  Viisakus ise

Ma sulgen enda järel akna

ja tahan väljuda uksest

kuid minna ma ei saa

südametuksest

vist seisma jäi maa

Ma olen siiski Viisakus ise

ja võtmeid ei ole

ja muidu on risk

mille üldväärtus võrdes profaansusega pole eriti tore

Kalkulatsioon ei klapi

ja nõnda uks kaob

istun tühjas, akendeta ruumis

nüüd vaid unistustes künnan vaod

***

Must kass nurgas

ja valge kass laes

koht on paras urgas

kassi topis kinni määrdunud paes

Üks isik seal

ja kolmas teine kuskil mujal

korra pole nähtud eal

lootust plahvataval najal

Kollane õieke vaasis

ja vaasi siin ei ole küll

lõpp keskmises alustusfraasis

jänesenahk neljandal üll

Keegi laugelt laulab

ja seitsmes vildakalt virvendab

aeg on üpris kaua

tusk sabas tilbendab

Ma tellin vist ühe

ja siis juba isandana

Tema Majesteet homseks

kusjuures siiani iseendana

Ümber pea mul keerleb Saturn

vahel öeldakse mulle ka Maa

ja eelistan Aupaklikkust

kuigi kõlbab ka Jumala Isa

Siin kuskil ma olen

pärapõrgus, kus

Tema Kõrgus on lahkund

ja Ise, sulgus uks

Tema kuld mind enam ei päästa

ja palved ei palveta

sest Söör on ära aastaks

ja kerjus ei anneta

Nii olen ma üksik Majesteet

Tipp, Muutus ja Tulevik

pea ümber keerleb Saturn

ning see on ausalt öelda, täitsa imelik

Read More

Merilin Jürjo

Merilin Jürjo (XII A) on uuema põlvkonna kirjanik. Kirjutanud on ta nüüdseks juba kümme aastat ning võitnud selle aja jooksul mitmeid auhindu. Tegu on äärmiselt professionaalse kirjanikuga, kelle lugusid võib igaüks lugeda ostes lähimast raamatupoest tema muinasjuturaamatu "Haldja naer". Mina, kes ma pean end vähesel määral kirjanikusugemetega tegelaseks igatahes idoliseerin seda neiut, sest keegi teine pole mind nõnda toetanud, julgustanud ja inspireerinud!

-Patrick

______________________________________________

Merilin oli nõus kirjutama järjejuttu spetsiaalselt blogi jaoks, siin on esimene osa!

Unustuste lood

I

Vastu ust kostis kolm kiiret koputust. Hetkeks valitses vaikus ning siis kordus see taas: kolm koputust, mis kõlasid nüüd valjemini kui ennist. Oli kohe mõsita, et see kummaline külaline ei kavatsenud kinnise uksega leppida, selleks oli tema koputus liialt kindel, liialt nõudlik. Kui ta nüüdki ei märganud mingit reageeringut, tõi ta kuuldavale vihase pomina, mida mitte keegi ei kuulnud ning tõstis käe, et endast uuesti märku anda. Järsku aga kostis võtmekõlinat ning uks avati täpselt nii palju, et kaks paari halle silmi saaksid külalisele pilku heita. Viha koputaja näolt oli koheselt kadunud, justnagu seda poleks seal kunagi olnudki ning mees naeratas oma kõige võluvamat naeratust.

„Kas Maria Hendels?“ päris mees, kinnitades oma tumedate silmade pilgu naisele. Naeratus ta näol oli endiselt sama särav.

„Kes küsib?“ päris naine umbusklikult, ehk isegi natuke tõrksalt. Talle ei mõjunud see naeratus ega see pilk: see aeg oli ammu möödas, kus ta selliste lihtsakoeliste meelituste võrku langes, seal võrgus silmad sulges ning uskus, et see ongi paradiis. Nüüd oli ta mõistnud, et paradiisi pole olemas. Elu ise oli talle seda öelnud, talle seda õpetanud ja kõige lõpuks veel sosistanud: rien à faire, c’est la vie. Seda fraasi kuulis naine igal õhtul, kui ta silmad sulges. See keerles ta peas kui orkaan, pühkides minema kõik teised mõtted, kõik teised mälestused. See oli kui udu, mis mattis enda alla kõik mõtted, mis võiksid sellele orkaanile konkurentsi pakkuda. Nii see lause keerles naise peas. Rien à faire, c’est la vie. Mõnikord üritas Maria mõista, kust need sõnad pärit, mis hetkest, kuid ta ei mäletanud, mis hetkel elu need talle ette oli paisanud. Siis kui ta raamatut luges? Või oli seda öelnud mõni tema tuttavatest, keda ta nüüd vältis ning kellele mõeldes tal külmavärinad mööda selga alla jooksid? Tegelikult sel polnudki tähtsust. Ta ei hoolinud enam.

Võõras mees tajus naise tõrksust ning ta lasi oma naeratusel veidike vaibuda. Ehk polnud vaja nii võluv olla. Tal oli ju ometigi midagi, millest naine keelduda ei saanud. Oh ei, kui ta vaid teaks, miks mees tema juurde tuli!

„Minu nimi on Martin. Teisel nimel pole antud hetkel tähtsust. Mul on teile midagi, mis teid huvitaks.“

„Kahtlen. Mind ei huvita teie pakutavad kaubad, mis teie jutu järgi on ainulaadsed. Vaevalt, et kellelgi on midagi, mis mind huvitaks. Head aega.“ Naine tahtis ukse kinni lükata, kuid mees torkas oma jala ukse vahele ning muutis oma naeratuse jällegi võluvaks.

„Ma usun, et te tahate teada, mis mul teile öelda on. Mina teie asemel ei kiirustaks selle uksega.“

Maria silmist välkus tuld. Ta ei kannatanud, kui keegi tema juuresolekul sellist ülbust välja näitas. Jalg ukse vahele? Mida ta küll endast arvas?

„Ma ütlesin, ma ei ole huvitatud. Mitte millestki.“ Ta kavatses juba jõudu rakendada, kuid mees ei kavatsenudki alla anda ning jalga paigast liigutada.

„Olete küll, kui jutt puudutab Luisa Hendelsit.“

Sel hetkel tardus aeg, justkui oleks ta ehmatanud. Mitte miski ei liikunud, Maria ei liigutanud end, ta ei hinganudki. Ainus, mis ta silme ees keerlesid, olid sõnad: rien à faire. Martin aga nautis selle nime mõju. Ta oli teadnud, et see nii läheb.

Lõpuks tõstis Maria pilgu. Ta vaatas mehe silmadesse ning hakkas värisema, ta hingamine muutus kiiremaks ning ebakorrapäraseks. Mitte midagi ütlemata lükkas ta ukse lahti ning kõndis mehe ees tuppa, otsides tuge seintelt, vaatamata kordagi tagasi mehe poole.

Martin astus tuppa, sulges enda järel hääletult ukse ning kõndis elutoa poole. Ta vaatas hoolikalt enda ümber ringi. Ta oli lootnud näha hunnikus raamitud fotosid, maale, portreesid, kuid ta pidi pettuma: kõik kapipealsed oli tühjad, nagu poleks ühtegi piisavalt väärtuslikku mälestust. Kõik seinad olid tühjad, nagu oleks ainult tühjus piisavalt tähtis seinte katmiseks. Martinit valdas järsku kummaline tunne, justnagu oleks paanika ja hirm ennast tema ümber mässinud ning sosistasid talle sõnu ning mõtteid, mis tekitasid mehes soovi põgeneda. Ta peaaegu et kahetses sinna majja tulemist. Ometigi teadis, et tal ei olnud valikut. Ta pidi siia tulema. Lihtsalt pidi.

Martin astus elutuppa, kus Maria juba ühel vanal ja väsinud tugitoolil istus, pilk enda vastas olevale aknale kinnitunud. Kuid naine ei vaadanud aknast avanevat vaadet, ta ei saanudki seda teha, sest akende ees olid kardinad, mis muutsid elutoa hämaraks, justkui oleks öö päeva eest selles majas varju leidnud.

Elutuba ei erinenud suuresti koridorist. See oli sama tühi ja nukker, ilma ühegi mälestuse, ilma ühegi esemeta, mis tavapäraselt teeb kodu koduks või teeb selle paiga, kus me elame, meie omaks. Martinil oli kahtlane tunne, et kogu maja oli tühjuse kuningriik, kus mälestused hävitati ning kurbusele anti vaba voli valitseda.

„Mida te Luisast teate?“ küsis Maria ilma pikemalt venitamata, kui mees oli tema vastu diivanile istunud. Ta ei vaadanud oma külalise poole, ta ootas ainult vastust.

„Ta käskis mul teie juurde tulla. Ma tean, et see kõlab uskumatult, kuid see on tõsi.“

„Võimatu,“ vastas vaid Maria. Ta hääletoon polnud muutunud, kuid ta süles lebavad käed hakkasid veelgi rohkem värisema.

„Nagu ma ütlesin, see on uskumatu, kuid tõsi. Luisa käskis mul teie juurde tulla.“

„Ja kuidas see peaks siis tõsi olema?“ Maria viis järsku oma pilgu mehele ning vastas ründavalt, paiskas kõik need sõnad oma raskuse ning valuga külalisele, kes oli vabatahtlikult tulnud neid vastu võtma:

„Luisa Hendels on surnud. Juba viimased kakskümmend neli aastat surnud.“

Read More

Liina Hints 7

Liina Hints (VII A) on inimene, kes vääriks Omaloomingu blogis eraldi kategooriat, sest vaatamata vanusele (kõigest 13-aastane) on tegu äärmiselt viljaka kirjaniku, luuletajaga. Isiklikult olen juba üpris massiivsetes kogustes kogustes tema kirjatükke lugenud ning noore autori loaga hakkan siin neid periooditi avalikustama. Olen veendunud, et tulevikus võib raamatupoelettidel näha mitmeid tema nime kandvaid köiteid!

-Patrick

__________________________________________

Ma vabandan kohutava hilinemise pärast - ma ei saa päris täpselt aru, kuidas saab olla viis päeva möödunud viimasest postitusest... Täna alustaksin Liina tekstide puhul ühe seeriaga, mida autor ise nimetab lihtsalt "Rajaleidjaks". Need on ilutekstid, millel on romaanilik sisu, nii et nautige!

***Rajaleidja I***

Ma seisan keset liivaseid välju.

Kust ma tulin.

Kust lahkusin.

Tuul vilistab ja liivaterad satuvad silma.

Mustast nahast mantel rõhub nahale ja ajab ihu tuliseks.

Tumedad, sassis juuksed kõditavad lõuga.

Tuuleiil puhub need mulle suhu.

Raputan pead.

Ebameeldiv tunne kaob korraks.

Higipisarad lendavad helekollasele liivale.

Ainus, mida eristan kollasest liivast, on punaselt virvendav puu taamal.

Pea kohal laiub kollakas taevas.

Ei ühtki pilve.

Ei ronkade kraaksumist ega kellegi sammumist.

Niivõrd erinev sellest, kust tulin.

Villased saapad torgivad jalgu.

Heidaksin need silmapilkselt jalast, kui vaid ei kardaks eesseisvat.

Paari meetri kauguselt minu selja tagant.

Sealt kostab hingamine.

Terav, väsinud hingamine.

Keeran järsult oma peanuppu.

Kaelast käib läbi hingemattev raksatus.

Liiva lendab silma.

Keeriste vahelt on vaevueristatav neljajalgne kogu.

See on kõigest Lancelot.

Kui mitmeid kordi olen ellu jäänud tänu temale, kelle olemasolu ma vahel üldse unustan.

Viskan mantli seljast ja jätan selle sinnapaika.

Kas võin nimetada paigaks seda, kus pole midagi peale tühjuse?

Liiva.

Mõtteid sähvatab pähe sadu ning kirjeldaksin end ümbritsevat.

Mul pole midagi rääkida.

Surun viimase kuiva riidetüki, mille oma taskust leian, põsele.

Soolane veri voolab huulenurgani.

Tilgub lahtisele särgikraele.

Voolab mööda kuumenenud kaela allapoole.

Veider, et ta üldse voolama kipub.

Ma pole pea kaks päeva joonud.

See oli päev, mil külast lahkusin, kui õieti arvestanud olen.

Võib-olla on aega läinud rohkemgi.

Võtan kareda riidelapi haava pealt ära ning pühin selle nurgaga suud.

Selle maitse on masendav.

Sülitan.

Suu muutub taas kuivaks ja kuivanud vere maitse säilib.

Raputan pead.

Kõnnin Lanceloti juurde.

Lasen käel üle tema räsitud karva käia.

Paari päeva eest oli see läikiv.

Sile.

Külast lahkumine tundub nüüd suure veana.

Looma pilk on niivõrd nukker, et viskan maha tema sadula ja eemaldan kallid rakmed, mille külast saanud olin.

Ta tundus olevat rõõmus.

Vaatan seda, mis meid ees ootab.

Lõputud väljad.

Ei ühtegi teed.

Võtan välja koti, millesse on jäänud vaid kaart ja paar tühja lähkrit.

Ma ei täitnud neid külas.

Teadsin, et kohalejõudmiseks kuluvad mõned üksikud tunnid.

Rullin kaardi liivasel pinnal lahti ja heidan maha.

Loodan, et siit veel kunagi tõusen.

Rhÿad’mirist Ohmeni soodesse oleks pidanud viima poole päeva teekond.

Lancelot perutab.

Nende vahele pidi jääma meie teed kõrbes vaid paarkümmend miili.

Kõigest vasakul lasub tühjus.

Eeldades, et oleme kahe päeva teekonna ehk säärase tempo juures umbes kahesaja miili kaugusel Rhÿad’miri külast, jõuame samas suunas minnes viie päeva pärast Punaste kaljudeni.

Nii kaua meil aega ei ole.

Aega ega võimalust aega omada.

Päeva, heal juhul kahe pärast saavad minu tunnid otsa.

Ma vajan vett.

Lancelotist ma ei tea, tema jõuakski ehk kaljudeni.

Ta on arukas.

Kahju vaid, et seekord jääb ainult arunatukesest väheseks.

Sirutan käsi.

Jätsin lühikese käigu tõttu külla isegi oma mõõga.

Vaid viimasest koopast leitud pistoda asetseb mu vööl.

Tõmban selle välja.

Haaran ühe suurema lähkri.

Lõikan selle aeglaselt pooleks.

Seejärel lõikan sellest välja veel ühe peene riba ja jätan lähkri jäänused maha vedelema.

Mässin pistoda lahtise tera ümber lähkri naha ja seon käepideme juurest paelaga kinni.

Kiiresti ratsutades on ennegi õnnetusi juhtunud.

Ma ei taha, et tera mulle taaskord reide lõikaks.

Kinnitan pistoda taas vööle.

Nii kergesti, kui raske olek lubab, hüppan Lanceloti selga. 

Mul pole midagi kaotada.

Lähen või suren siinsamas.

Soe tuul vihiseb näkku ja silmad pilguvad.

Tõmban särgikrae kõrgemale.

Olen kollases põrgus kaotanud oma ajataju.

On möödunud minuteid, tunde, ilmselt rohkemgi.

Mu silmad ei suuda eristada midagi peale kollase vine.

Siin on liialt soe.

Suigun.

Lancelot leiab ka ise tee.

Kui taas silmalaud lahti teen, torkab esimesena silma roheline.

Punased katusekivid.

Hall müür.

Lapsed jooksevad Lancelotil jalus ning sosistavad vaikselt minu nime.

Rajaleidja.

Nende silmad põlevad uudishimust ja ma naeratan uniselt.

Ei tea täpselt sedagi, kus olen.

Need inimesed teavad aga mu nime.

Rajaleidja.

Read More