Keegi Liina Hints (7a) on teiega jagamiseks saatnud Omaloomingusse ühe veidi vanema ilukirjandusliku teksti. Mina ise kahjuks teda ei tunne ning seega ei saa siia panna tema lühikirjeldust, kuid et mul lütseumis on jäänud veel mitu aastat, avaneb mul ehk ka võimalus temaga tutvuda.
Rõõmsa postitusenumbriga kaasneb rõõmus tekst!
-Liina
______________________________________________________________
Kõnnin paljajalu külmal kivipõrandal ja väldin klaasikilde.
Varvastel, et oleks vähem külm.
Tipin mahagonist laua kõrvale ja heidan pilgu selle taha.
Haaran oma juustest roosiõie.
Punase.
Viskan selle kahvatuile nahkpaelaga köidetud juustele, paludes
roosil muutuda mustaks siis, kui asjad on kõige halvemad.
Seejärel sirutun laual lebava kaanetatud Piibli järgi ja rebin ühe lehe välja.
Kellegi tundmatu evangeelium.
Ei tea, ma ei tahagi teada.
Ma ei usu temasse ega tema uskumusse.
Loodan, et minu isa selle pärast ei pahanda, et tema raamatu lõhkusin.
Ma ei usu.
Tal on raamatukogus paavsti enda noorusaegadel ümber kirjutatud raamat.
Miks ta sellest siin hoolima peakski?
Ma ei usu, et hoolib.
Vahet ei ole.
Viskan selle roosile järele ja virutan kirstukaane kinni.
Pool päeva on Glediani hallid silmad mind nukralt silmitsenud.
Justkui oleksin milleski süüdi, justkui oleksin temalt midagi varastanud.
Ma ei teinud talle midagi.
Gledian, kui sa teaksid.
Ma ei teinud sulle midagi.
Kas sa usud mind, Gledian?
Kas sa usud?
Ma tean, et sa usud ja nii ongi parem, sest keegi peab ju uskuma.
Vajun laua taga olevale puust toolile ja nihelen ebamugavusest.
Nõjatun kuklaga toolileenile ja silmitsen lage, kuid maalingud ei paku mulle rõõmu.
Keegi Kuningas, 54. Aja oma, ma arvan.
Tema ja tema õukonna pidustused.
Maast välja rebitud lilled.
Kahvatud näod.
Need vaid häirivad mind.
Gledian?
Vabandust.
Lihtsalt usu edasi.
Tõstan pea ja silmitsen oma rõngassärki kirstu kõrval.
See on verine nagu tema kõrval lebav nool.
Tõusen ning tühi, kerge seelik lendleb minu külgedel.
Kõnnin aknale lähemale ja tunnen mere maiku.
Kuulen mühisemist.
Kuulen kajakaid.
Kaugelt, kaljunukkide vahelt paistab üksainus valge puri.
See on Glediani laev.
Ma ei osanud aimatagi, et kapten nõustuks ilma temata üle Tulerõnga purjetama, aga küllap leidsid nad asjaolud olevat soodsad.
Mõnigi kaupmees võtaks selle riski, laevakaptenist rääkimata.
Mitte riski.
Tagasi nad ei tule, ei loodetud välismaiste maitseainetega ega ka ilma nendeta.
Võiksin joosta alla.
Isa juurde.
Öelda, et nad ei või minna, et nad surevad.
Ma ei tee seda, sest see on kapteni otsus ja minu isa, kes juba aastaid tagasi kapteni tegevustest hea ülevaate on omandanud, on sellega juba ammu nõustunud ja reisi heaks kiitnud.
Sulgen akna ja raputan pead nii, et paar musta juuksesalku hõbedase peavõru kammitsaist lahti pääseb.
Võtan noole, sülitades (kui mu vana hoidja vaid seda näeks) paremasse varrukasse ning üritades sellega seejärel raualt roostet pühkida.
Rooste küll, aga kuidas jääb kättemaksuga, sest kättemaks on see, mida kõik viimasel ajal nii väga ihkavad.
Loobun ja tahan noole vastu oma põlvi pooleks murda.
Põlvi läbib tugev valusööst ning otsustan teist korda mitte katsetada.
Nool on lühike.
Pea poole lühem kui standartne, umbes kolm tolli.
Seega tõmban põuest nööri küljes rippuva võtme ja avan sellega lauasahtli.
Asetan
sinna noole ja võtan vastutasuks seda väärtuslikku tinti, mida saab
vaid teiselt poolt Tulerõngast, ning lehe kollakat paberit.
Ei midagi uhket, kuid see sobib.
Ehk peaksin minagi uskuma hakkama?
Südamest, mitte omakasupüüdlikkusest, nagu ma teinud olen.
Ma alustan sõnaga
jumal
kuid kriipsutan selle kohe maha ja tint valgub väikeste ojadena laiali.
Kirjutan jumala asemele
Jumal
ja jätkan.
Kas nii on parem?
Ma küsin seda endalt ja need küsimused ootavad siiani vastuseid.
Kõik, mida endalt küsin.
Tahaksin rääkida roosist ja Piiblist, kuid see ei meeldiks Jumalale vist.
Minu isa ei räägi kunagi, kes ta on.
Jumal
Lihtsalt ütleb aamen ja kõik saab teiste jaoks justkui korda ja mina ei mõista.
Jumalat usutakse halvas
tõelised uskujad ka heas
Kas mina usun?
